No olgem ausad, keegi ei usu seda pealkirja, kaasa arvatud ma ise, kuid peale viimast lyhireisi olen ma taas sellest meelelhutusvormist pisut tydinenud. Mis siis voib juhtuda teel Keilast CICD-sse. Uskuge mind, uskumatult palju. Alustades sellest, et joudes veerand yksteist lennujaama, et registreerida end kell 12 valjuvale lennule sain teada, et lennukil tehniline rike ja lend valjub hoopis kell neli. Naeratades ulatati mulle 9 eurone toidutalong ja registreeriti mind lennule ara. Kena seegi, muidu vea oma pagasit edasi ja tagasi. Aga yldiselt vaga tore, eriti kui arvestada, et mu kallis kool ei ole just korvuti Stanstedi lennujaamaga ja mul oli rongipilet ostetud varem, mida ei saa vahetada ega tagastada ja summa, mis samal paeval valjuvale rongile pileti peale laheks ei kuulu numbrite hulka, mida ma sooviks mainida. No egas midagi, laksime tagasi koju, sest mida paganat sa ikka lennujaamas teed ja kodu ju lahedal. Oleks te vaid mu oe nagu nainud, see oli priima... Moned tunnid said veedetud ysan kenasti, maasikaid nosides, rattaga Kloogarannas kaies ja teisele katsele. Sedapuhku tundus, et akki valjubki lend kell neli, kuid vota napust... siiski ei olnud edasine hilinemine enam markimist vaart, kell viis pyhkis lend minema ja ja kohutavas tuules laperdades maandus Stanstedis pea kolm tundi hiljem. Lennu muutis veidigi meeldivamaks mu 9 eurone talong, mille eest ma peamiselt mahla join, sest janu kippus tapma, kuid ka siis oli mul 4 euri veel alles ja stjuardess soovitas veini kaasa osta. No ja seda ma siis tegin, hea ettepanek ja iial ei tea, millal lonks kangemat ara kulub Ma kohe aimasin, et sitemad ajad on veel ees.
Loomulikult oli rong ammu lainud ja ma yritasin leida bussi, mis laheks samal ohtul, mida loomulikult ei eksisteerinud, rongipileti hinda ei julge siiani mainida ja ka autorent oli ylalpool mu voimetest. Egas midagi, tui lennujaamas oobida, kuigi jube ahvatlev tundus lihtsalt pohjapoole kondima hakata, aga siiski otsustasin peale kange kohvi ryypamist, mis sulaselgelt moistuse jalle koju toi, et see pole siin Tallinn-Keila distants ning laksin sobivat pinki jahtima, et ennast kylili keerata. Kuna kell polnud kuigi palju, siis see isegi veel onnestus, sest paar tundi hiljem muutub lennujaama ootesaal yldiseks magalaks. Kes pingil, kes koti otsas, kes porandal ning moni esteet alustab viisakalt kohvikus laua taga teed ryybates, kuid paari tunni parast voib naha kena pilti, kus ta kogu oma esinduslikkuses nina vastu lauda ara vaanab erinevaid norsatavaid haalitsusi esile tuues.
Minust pole esteeti ega muidu kuigi komplitseeritud tegelast, ma momisesin pingil, aga syda laks haledaks, kui yks lastega pere tuli ja neil viie peale vaid kolm istekohta oli ja ma lihtsalt loovutasin oma voodi neile ja laksin kompsima. kaua ei viitsinud ja keerasin porandale kylili. Paar asja kylje alla, et kylm ara ei votaks ja proovisin magada, mis loomulikult ei onnestunud ning tuligi paastev idee. Mul ju vaike veinipudel. Kui see tyhja kohu peale ara limpsida, siis peaks ju uinutama kyll. Ettevaatusabinoud tarvitusele- aratuskell helisema ning asjad turvaliselt kylje alla ning limps-limps. Peris hea oli ka ja toimis, niitis mu maha kenasti ja magasin kuni hammaste plagisemine yles ajas kolm tundi hiljem. Ebaoiglus, karjuv ylekohus, aga midagi pole teha. Panin asjad taas kokku ja laksin soojenduskondi tegema. Et see hommik ka ennast nii kaua oodata laseb, kui pole sobivaid magamistingimusi. Aga see saabus siiski ja lopuks avati ka bussipiletite myygipunkt, kust ostsin hinnalise pileti Londoni kesklinna. Otsebusse lennujaamast minu middle-of-nowhere sihtpunkti ei lahe.
Terve tee magasin, sest lopuks oli mul soe. Valisin koha, kus paike pastis otse nakku ja loin kassi kombel nurru kogu poolteist tundi Londonisse. Teades oma varasemast kogemusest, et pagasit pole Londoni kesklinnas kuskile lukustada, pakkisin oma asajd koik yhte kotti ja laksin kondima. Ilm oli ilus ja mul oli lootus veel sel ohtul jouda oma sihtpunkti. Ostsin pileti esimesele Hulli valjuvale bussile ja jargnes neli tundi kulgemist mooda Londoni tanavaid ja parke. Paris tore oli.
Buss laks yle ootuste oigel ajal valja ja monda aega nautisin vabadust laiutada kahel pingil. Seda roomu kauaks ei olnud, kuid daame, kes mu korvale tuli oli aarmiselt kena ja vaikne. Kuna tee on pikk, kuus tundi loksumist, siis poolel teel tehakse alati peatus, et saaks sirutada ja kohvitada jne. Alati on ka kindel aeg, millal peab bussi tagasi tulema, et siis soitu jatkata. Seekord aga jai yks vanaharra kadunuks ja tema veetlev proua oli mures mis mures. Bussijuhid lippasid ringi ja otsisid harrat, proua ise laks ka uuesti valja, et kadnud abikaasa leida, kuid see lannu nagu vits vette. Mul hakkas muidugi kohe multifilm jooksma, kuidas mehel sai lihtsalt siiber, kuid siiski ta leiti ja onu oli lihtsalt service stationi ragastikus kuidagi suutnud teisele poole teed jouda labi tunneli moodi asja ja ei saanud enam aru, kus ta on. Pool tundi plaanitust hiljem alustas kogu seltskond roomsalt oma teekonda.
Mones mottes mul isegi vedas, et see segadus vahele tuli, sest see vahendas mu ooteaega Hullis, mis oleks olnud kymneid kordi igavam, kui see husband-alert kuskil krt teab kus. Veerand tundi vaid ootamist ja valjus forever-taking-bus Winesteadi ja viimased paar kilomeetrit bussipeatusest nagu ikka jalgsi koolini. Saabumisaeg oli veninud pea 24 tundi. Laupaeva ohtu asemel pyhapaeva ohtu. Tunnistan, et olin veidi vasinud, rasitud ja ainuke soov oli oma tuppa hiilida. Peaaegu onnestus. Sealt valja sain alles teisipaeva hommikul, sest kohutav peavalu niitis mu esmaspaeva varahommikul maha ja suurt selles paevast onneks ei maleta.
Nyyd olen taas harjutamas kaunist filosoofiat, mida kuulsin Tiinalt, et miks vihastuda, kui voib yllatuda. Ja nyyd siis taiel rinnal yritan yllatuda, aga eks nais, kaua jaksan...
Ilm on kahtlaselt sygisene, pihlakas siin-seal punane, janesed jooksevad igal pool endiselt ringi, kassikakud saadaks kuskile puhkama, et nad mu akna taga sellist larmi ei teeks ja kui keegi kysib, et millal ma Aafrikasse lahen, siis ma ei vastuta enam oma tegude eest. Vaike vihje: MA EI TEA!
Aga muidu hei hopsti ja kall-kall ja arge siis keegi yllatuge, kui ylehomme kellegi ukse taga kella helistan ja ytlen, et ah sitta kah, ma ei viitsi enam.
Loomulikult oli rong ammu lainud ja ma yritasin leida bussi, mis laheks samal ohtul, mida loomulikult ei eksisteerinud, rongipileti hinda ei julge siiani mainida ja ka autorent oli ylalpool mu voimetest. Egas midagi, tui lennujaamas oobida, kuigi jube ahvatlev tundus lihtsalt pohjapoole kondima hakata, aga siiski otsustasin peale kange kohvi ryypamist, mis sulaselgelt moistuse jalle koju toi, et see pole siin Tallinn-Keila distants ning laksin sobivat pinki jahtima, et ennast kylili keerata. Kuna kell polnud kuigi palju, siis see isegi veel onnestus, sest paar tundi hiljem muutub lennujaama ootesaal yldiseks magalaks. Kes pingil, kes koti otsas, kes porandal ning moni esteet alustab viisakalt kohvikus laua taga teed ryybates, kuid paari tunni parast voib naha kena pilti, kus ta kogu oma esinduslikkuses nina vastu lauda ara vaanab erinevaid norsatavaid haalitsusi esile tuues.
Minust pole esteeti ega muidu kuigi komplitseeritud tegelast, ma momisesin pingil, aga syda laks haledaks, kui yks lastega pere tuli ja neil viie peale vaid kolm istekohta oli ja ma lihtsalt loovutasin oma voodi neile ja laksin kompsima. kaua ei viitsinud ja keerasin porandale kylili. Paar asja kylje alla, et kylm ara ei votaks ja proovisin magada, mis loomulikult ei onnestunud ning tuligi paastev idee. Mul ju vaike veinipudel. Kui see tyhja kohu peale ara limpsida, siis peaks ju uinutama kyll. Ettevaatusabinoud tarvitusele- aratuskell helisema ning asjad turvaliselt kylje alla ning limps-limps. Peris hea oli ka ja toimis, niitis mu maha kenasti ja magasin kuni hammaste plagisemine yles ajas kolm tundi hiljem. Ebaoiglus, karjuv ylekohus, aga midagi pole teha. Panin asjad taas kokku ja laksin soojenduskondi tegema. Et see hommik ka ennast nii kaua oodata laseb, kui pole sobivaid magamistingimusi. Aga see saabus siiski ja lopuks avati ka bussipiletite myygipunkt, kust ostsin hinnalise pileti Londoni kesklinna. Otsebusse lennujaamast minu middle-of-nowhere sihtpunkti ei lahe.
Terve tee magasin, sest lopuks oli mul soe. Valisin koha, kus paike pastis otse nakku ja loin kassi kombel nurru kogu poolteist tundi Londonisse. Teades oma varasemast kogemusest, et pagasit pole Londoni kesklinnas kuskile lukustada, pakkisin oma asajd koik yhte kotti ja laksin kondima. Ilm oli ilus ja mul oli lootus veel sel ohtul jouda oma sihtpunkti. Ostsin pileti esimesele Hulli valjuvale bussile ja jargnes neli tundi kulgemist mooda Londoni tanavaid ja parke. Paris tore oli.
Buss laks yle ootuste oigel ajal valja ja monda aega nautisin vabadust laiutada kahel pingil. Seda roomu kauaks ei olnud, kuid daame, kes mu korvale tuli oli aarmiselt kena ja vaikne. Kuna tee on pikk, kuus tundi loksumist, siis poolel teel tehakse alati peatus, et saaks sirutada ja kohvitada jne. Alati on ka kindel aeg, millal peab bussi tagasi tulema, et siis soitu jatkata. Seekord aga jai yks vanaharra kadunuks ja tema veetlev proua oli mures mis mures. Bussijuhid lippasid ringi ja otsisid harrat, proua ise laks ka uuesti valja, et kadnud abikaasa leida, kuid see lannu nagu vits vette. Mul hakkas muidugi kohe multifilm jooksma, kuidas mehel sai lihtsalt siiber, kuid siiski ta leiti ja onu oli lihtsalt service stationi ragastikus kuidagi suutnud teisele poole teed jouda labi tunneli moodi asja ja ei saanud enam aru, kus ta on. Pool tundi plaanitust hiljem alustas kogu seltskond roomsalt oma teekonda.
Mones mottes mul isegi vedas, et see segadus vahele tuli, sest see vahendas mu ooteaega Hullis, mis oleks olnud kymneid kordi igavam, kui see husband-alert kuskil krt teab kus. Veerand tundi vaid ootamist ja valjus forever-taking-bus Winesteadi ja viimased paar kilomeetrit bussipeatusest nagu ikka jalgsi koolini. Saabumisaeg oli veninud pea 24 tundi. Laupaeva ohtu asemel pyhapaeva ohtu. Tunnistan, et olin veidi vasinud, rasitud ja ainuke soov oli oma tuppa hiilida. Peaaegu onnestus. Sealt valja sain alles teisipaeva hommikul, sest kohutav peavalu niitis mu esmaspaeva varahommikul maha ja suurt selles paevast onneks ei maleta.
Nyyd olen taas harjutamas kaunist filosoofiat, mida kuulsin Tiinalt, et miks vihastuda, kui voib yllatuda. Ja nyyd siis taiel rinnal yritan yllatuda, aga eks nais, kaua jaksan...
Ilm on kahtlaselt sygisene, pihlakas siin-seal punane, janesed jooksevad igal pool endiselt ringi, kassikakud saadaks kuskile puhkama, et nad mu akna taga sellist larmi ei teeks ja kui keegi kysib, et millal ma Aafrikasse lahen, siis ma ei vastuta enam oma tegude eest. Vaike vihje: MA EI TEA!
Aga muidu hei hopsti ja kall-kall ja arge siis keegi yllatuge, kui ylehomme kellegi ukse taga kella helistan ja ytlen, et ah sitta kah, ma ei viitsi enam.
2 comments:
Sa voiksid siiskitosiselt kaaluda motet hakata raamatut kirjutama oma igasugustest seiklustest. Ma usun, et ka koomiksisari ei oleks halb, vaja vaid hea kunstnik leida...aga ainest ju on. Kui kaasa arvata ka varasemad ja vanemad seiklused.
Urra-urra, jõudsid lõpuks kohale!
Kallistused Sulle veelkord, vananev mutt (ma ise ka samasugune) ja pea püsti!!
Maailmas on veel palju asju, mis vajavad imestumist ja üllatumist :)
Post a Comment