Harra Sokk istus kapiriiulil ja sygas varvast. Ilus see kapp ei olnud. Lihtne, puidust kokku klopsitud kapikolakas, mis toenaoliselt saaskede roomuks oli tumepunaseks voobatud. Meelega voi mitte, aga neile pinisevatele lendkurjamitele see varv meeldis, miks muidu oli Harra Sokk varbasygamisega nii ametis, et ei pannud tahele isegi Proua Soki vestlust tumesiniste spordisokikaksikutega. Nagu harilikult, oli vestlusteemaks sokielu praktiline pool- nimelt olid spordisokikaksikud veendunud, et nende tumesinine varv annab neile paevade sisukuses eelise. Proua Sokk pyydis yha valjenevat vaidlust veidi vaigistada. Tal oli liiga selgelt meeles, kuidas viimases vaidluses Harra Sokk endast nii valja laks, et suutis ennast kaugesse kapinurga pimedusse ara peita ja Proua Soki pani see silmitsi seisma tosiasjaga, et ta oli araviskamise aarel, sest kellel ikka vaid yht sokki vaja on. Tookord koperdas Harra Sokk siiski oma peiduurkast valja, aga porises veel ka peale kahenadalast enese varjamist, et ebaoiglane on lahterdada sokke edukateks ja kasututeks vaid nende varvi pohjal. See polevat ikkagi ei habiasi ega kellegi syy, et nende peres on juba mitmendat polve maaravaks heleda alatooniga niit. Lisaks oli ta lausa uhke oma punase lepatriinukaunistuse yle sookisaares, mis just tanu tema hele-helerohelisele varvile nii kaunilt sarama loi. Harra Sokk raakis oma tusatujus alati viisil, nagu oleks oma ylaserva kummi alla neelanud ja see tegi kone pisut pingutatuks.
Proua Sokk ei soovinud oma mehe peitusemange enam kaasa teha ega oma eluga riskida ning ta otsustas kasutada hadavalet ja ytles spordisokikaksikutele, et tal on juustupirukas ahjus ja tunneb juba korbelohna ning lipsas oma kapipoolele tagasi, tommates kilekotiukse kindlalt enda jarel kinni.
1 comment:
Lihtne ja armas lookene. Natukene Kivirähkilik minu arust ehk siis kvaliteetse huumoriga :)
Post a Comment