Paris muinasjutt

Elas kord yhe saarestiku peal rahvas, keda kutsuti ambrirahvaks. Nad ei saanud paris hasti aru, miks neid just nii kutsuti, aga igati sobralike ja leplike kodanikena ei purssinud nad vastu. Rahvas oli kuninglikust soost ja kauges minevikus hoopis suurematel maa-aladel elanud, aga nad leidsid, et uhke tuleb kyll oma mineviku yle olla, kuid olevikus otsustasid nad hakata suureks hoopis hingelt. Nii nad elasid rahumeelselt ja aitasid koiki. Kogu aeg! Aga kuidas teada, mida on vaja teha? Selleks treenis kuningakoda valja oma ouenarridest, keda ju enam vaja ei lainud, sest suurtel hingedel ei tule pahegi kellegi teise yle naerda, ninatargad (NINATARK: Nimme, Ilma Nahtava Argumendita Tohin Alati Riivavalt Kysida/Kommenteerida) ja see oli nii vaart amet, et sooviavaldajaid oli tuhandeid, mitte ainult ouenarrid. Ega kuningakoda kopikaid lugenud. Koik soovijad said koolituse, kuid tingimusel, et kuningakoda ei ole vastutav too leidmise eest. Sobralik ambrirahvas loomulikult aktsepteeris tingimusi, intelligentsete inimestena labisid nad koolituse vaid kolme paevaga ning olidki onnelikud ninatarga litsentsi omanikud. Kuningakoja ees jaeti sobralikult hyvasti, lehvitati yheskoos neile kymnele onnelikule endisele ouenarrile, kes said taaskord too kuningliku korguse alluvuses ning mindi yle saarestiku laiali, oluline luba tugevalt pihku pigistatud ja naod sygavas mottes, kuidas oma vastopitud oskusi kohe praktiseerima hakata.
Opetajaharra, kes samuti oli yks korgelt haritutest ja nyyd ka lisalitsentsi omanik ei pidanud pingutama. Tal oli loomulik anne ja piisav enesekindlus, et kohe jargmisel paeval uue lisaametiga suud pruukida. “Ja”h”, ytles ta. Nyyd siis opime inimese kehaosi. Krips-kraps tormas ta pingiridadevahelt labi ja jagas valja paberilehed, kus kõhetu poisike trussikute vael poseeris, naitamaks selgelt oma kasi, jalgu ja olematuid muskleid. Opetajaharra tahtis kohe keelt sygada ja kommenteerimisoskust proovida. “Nae, see poiss siin pildi peal nagu teie kaasopilane Tom, sama kohetu ja nalginud valjanagemisega.” See Amber oli opetajaharra nagu. Yhel ambrirahva hulka tulnud kauge ja ohtliku riigi kodanikul oli kohe suu poiki nina all ja tal oli ylbust avaldada arvamust, et selline vordlus oli aaretult kohatu. Opetajaharra kohmetus pisut, kuid kogus end kiiresti. Ju nagi oma litsentsipaberit kooliraamatute alt valja paistmas ja tegi uue katse:” No ma motlesin, et see poiss siin pildil ei soo, samamoodi nagu meie Tom.” Amber sai endale kaksikvenna, olles tapselt sama nagu nagu eelmine, kuid kolises juba poole rohkem. Opetajaharra hakkas selgelt oma topeltoost selleks paevaks vasima, kuid viimast joudu kokku vottes pingutas ta veel:”Ega siis Tom nii halb laps ka ei ole! Karl, Anna ja Sarah on palju hullemad!” Sarah vaatas, et oma noka saaks koos hoitud, muidu leiab opetajaharra uut joudu varskes ametis ja vaene mees nagi juba niigi rasitud ja hall valja.
Tomi isa mangis kunstnikku. Maalikunstnikku, ehtekunstnikku, kirjakunstnikku. Tegemist oli vaikest viisi sulleriga, sest koige enam valdas ta sulikunsti. Ta oli oma kunstiandesse nii kiindunud, et veetis suurema osa paevast ideid patsates. Siiski leidis ka tema aega minna kursustele kuningakojas ning harjutas nyyd usinalt iga paev, lootes mone aasta parast oma kontoritoo nurka visata ja paris oma ambribyroo avada. Tema ambrid olid alati vaga korralikust, soliidsest plekist ja ysna sygavad. Yhel paeval, juba ysna mitu paeva tagasi, kui Harra Uuno oli lastevanemate koosolekul kuulnud, et linnas tegutseb yks andekas kunstnik ja oh seda onne, tegutseb ta Tomi kooli ruumides, otsustas ta kaema minna, kas saaks vaikese sulitembuga hakkama.
Ta tegi targa nao pahe ja astus kunstnik Karmeni juurde. “Noooo, mis me siis tana maalime?” Karmen, kes oli ametis Madonna maalimisega ytles ymber pooramata:” Tana maalin mina talumeest heina niitmas. Mida teie maalite, ma ei tea!” Uuno oli nutikas mees, kohe taipas ara, et Karmen teeb temaga nalja. Tema ei maalinud ju yldse, tema oli ju alles yleriietes ja mytski peas, kuidas sai tema miskit maalida. Ta yritas paar korda kenasti naerdes myhatada. Valja tuli kyll ainult “oh-oh-oh”, kuid Karmen ei pannud seda tahele. Kyll pani ta tahele, et akki jai vaga vaikseks. Ta pooras ymber ja nagi Uuno vaga motlikku nagu. Kuna Harra Uuno midagei ei oelnud, poordus ta tagasi too poole ja enese valjendit kasutades, platserdas edasi. Juba kymne minuti parst oli Harra Uuno ennast piisavalt kogunud ja kysis pilti endisel motlikul ilmel uurides:” Aga kus on selle heinaniitja mehe vikat voi modernsetes tingimustes traktor?” Et vaest meest mitte rohkem segadusse ajada, otsustas Karmen toe kasuks ja ytles, et oli luisanud ja tegelikult maalib ta hoopis Madonnat. Uuno silmad loid sarama ja ta tahtis endale ka niisugust pilti saada. Oskusi tal kyll selleks ei olnud, seega idee nappamine ei tulnud sel korral kone alla, aga akki suudaks ta Karmenit veenda talle ka sellist pilti tegema. Ja ausa mehena pakuks ta ka vaikest tasu. Laks pisut aega, kuni ta suutis oma soovi Karmenile selgeks teha ja et paaseda hundi kyysist, Karmen noustus, pakkis oma asjad selleks paevaks kokku, pani need omanimelisse sahtlisse, Uuno iga tema liigutust jalgimas ning koos lahkusid nad koolimajast. Uuno Tomiga koju, Karmen oma koju.
Paar nadalat hiljem jooksid nad taas koolis kokku, kui Uuno tuli lastevanemate koosolekult. Ta kalpsas energiliselt Karmeni juurde ja ytles:”See… see… ma nagin, et seda pilti pole Te nagu viimasel ajal eriti edasi teinud, voi mis?” Karmen sai pahaseks, kuid kysis meeldival haalel:”Ja kust Teie seda nii hasti teate, Harra Uuno? Kas te kasite minu sahtlis?” Uuno sattus pisut kimbatusse ja vaikis… kohe pikka aega ja veel natuke ja veel paar hetke, kuid meenutas siis taskusolevat litsentsi ja ytles:”Aaaa… aga kui see teil sahtlis on, siis te ju ei saa seda edasi teha…!” …to be continued…